70 ja üksik Õppige kallid vanavanemad minu veast! Nutan iga jumala päev!

Postitas: Maari 03.02.2015 kell 00:00

Olen tavaline vanaema... Lugu siis järgmine. Minu elul ei ole kunagi olnud midagi viga. Olen olnud terve elu daam ja saanud kõike, mida minu hing on ihaldanud. Mul vedas elus ka mehega tööga lastega - KÕIGEGA!

Kui minu mees minu kõrvalt lahkus, olin ma 60. Elasin siis jõudsalt ikkagi edasi. Lapsed rääkisid ka juba siis, et ma peaksin endale kellegi kõrvale vaatama, aga kahjuks ma nutsin oma abikaasat taga ning ei suutnud mõelda, et sellises vanuses võiks veel kellegagi koos olla. Esiteks, kui veel tunnete, et suudate käija väljas ning elada kellegagi koos siis kindlasti tehke seda.

Kuid minu mure ei ole üldse selles. Vaid hoopsi minu lastes. Ma olin üks kuradima pirtsakas, uhke, korraarmastaja daam. Ma tegelikult ei teadnud kunagi oma lastest midagi. Minu mees tegi mulle kõik ete taha ära. Samuti kui sündisid lapselapsed, siis ei tahtanud ma neid hoida, vaid ütlesin, et igaüks hoiab oma lapsed ise ning mulle pole vaja neid vääksuvaid ja ringijooksvaid marakratte majja vaja, kes kõik segamini ajavad. Kuid minu mees jooksis ja tegi siiski kõik. Ta hoolitses kõige eest, vaatamata minu vastumeelsusele. See aeg, ma ei saanud veel aru, mis mind ees ootab ning kuidas see mulle kõik ükskord kätte maksab.

Täna on käes see aeg, kus minu lapsed ei taha minuga eriti suhelda, ma ei tea oma lastelastest midagi ja loomulikult oma laste laste lastest. Vahest kui ma julguse kokku võtan ja helistan neile, et te võite minuga arvestada ja omi lapsi siia tuua, siis öeldakse viisakalt ära, et pole vaja, me saame hakkama. Asi pole üldse selles, et nad mõtleks midagi halba, vaid neile on jäänud see sisse, mida ma kunagi ei tahtnud ja kõik arvestasid sellega. Täna nad ei oska isegi minu peale mõelda.

Olen vanaema, kes annab ainult oma lastelastele raha ja teeb kingitusi lastelastelastele. Aga kui ma näen, kuidas teist Mammat koheldakse ja ta kingib villased sokid või teeb pirukaid, siis tuleb nutt ikka korralikult kurku.

Olime kõik koos Jõulude ajal ja mul on see siiamaani nii hinges. Lapselapsed tahtsid sõpradele külla minna ja rääkisid omavahel, et vanaema, kas sa hoiaks lapsi mingid tunnid. Vanaema oli muidugi nõus, aga mina vanavanaema proovisin ka siis öelda, et te võite ka minu kätte tuua ja mulle öeldi :" Kallis vanaema, sa ei saa hakkama, sa oled meil ju koguaeg proua olnud! Las olla, me saame hakkama!!"

MA ei süüdista oma lapsi ja lapselapsi selles, vaid olen ise süüdi.
Elan üksinda ja tunnen nii suurt puudust lastega suhelda samuti lastelastega... Aga nad ei näegi mind.

Käisin ka arstil ja arst ütles, et võin elada üle 100 aasta vanuseks, et tervis on kuldne. Kuid mis mind tapab on meeletu igatsus ja lollus, et ütlesin oma lastele kunagi ära, kui nad mind vajasid!

Ärge kallid vanavanemad nii tehke! See jääb lastele meelde. Mina aga püüan iga päev siiski oma laste ellu tagasi pürgida!

EDU!

2 | 0 | Vasta | Vasta privaatselt | Teata ebasobivast kommentaarist

Selleks, et vastata peate end sisse logima!

Sisene Facebooki kaudu

Registreeru