Ravimite manustamine

IStockPhoto

Ravimite manustamine

Autor: Reilika Nestor 30.11.2014 kell 00:00

Esimesi andmeid farmakoloogiast leiame juba kaugest minevikust. Nii kaua, kui on eksisteerinud inimkond, on inimestel tulnud end ravida. Vanal ajal ei tuntud haiguste olemust ega nende tekkepõhjusi. Seetõttu valiti ravimeid juhuslikult, ilma teadusliku aluse ja teadmisteta.

Kaasajal pannakse üha enam rõhku tervisele, tervislikule eluviisile ja toitumisele. Ravimite asemel võetakse üha enam kasutusele kestva toimega preparaate.

Et ravim saaks imenduda, peab see jõudma peensoolde või makku. Tühja mao või soolestikuga imendub ravim üldiselt paremini ja kiiremini, kuid selle lokaalne ärritav toime limaskestale on tugevam. Alkoholi tarbimine ja suitsetamine pidurdab ravimite imendumist. Veres püsib ravim lühikest aega, sealt edasi lahustub see kudedesse. Organismi jaoks on ravim võõrkeha, mis rikub tema talitluslikku tasakaalu. Paljude ravimite puhul on sedasi, et neid koos võttes ravimi toime kas tugevneb või nõrgeneb. Osa ravimeid ei tohikski seetõttu koos võtta – see võib osutuda ohtlikuks.

Kahjuks või õnneks on meil tänaseks tohutult suur ravimite valik. Tervisehäireid tekib üha rohkematel inimestel ja üha sagedamini ning inimene peab ise ennast paremini tundma, et valida endale sobiv ravim.

Kõige sagedamini esinevad inimestel liigeste ja lihaste valud, peavalu, närvilisus, nohu, unehäired, väsimus, kurnatus, maovaevused, köha ja kurguvalu.

Kuni 90% tervisehädadest mööduvad arstiabi küsimata või saamata – suur enamus ehk 60%-80% inimestest kasutab ravimeid omal algatusel. Ülejäänud ignoreerivad märgatud vaevusi ja ootavad iseeneslikku paranemist. Ise tegeletakse eelkõige külmetushaigustest ja valutundest üle saamisega. Uurimisandmete järgi on iseravimine küllaltki edukas: vaevused mööduvad või vähenevad rohkem kui 90% juhtudest.

Organismil on ka endal võime võidelda haiguste vastu. Meie immuunsüsteem peab selleks aga olema tugev. Haigel inimesel on vaja teada, kuidas käituda ja toimetada, et aidata enda organismile kaasa ja soodustada kehasisese tasakaalu taastamist.
Selleks tuleb kuulata arsti nõuandeid, kuid praktika näitab, et kahjuks tehakse seda vähe. Ravimite omapäi kasutamine võib tuua tõsiseid tagajärgi ja organismi kaitsevõimet nõrgestada.

On ka inimesi, kes on ravimite suhtes ülimalt ettevaatlikud. Kui arstid on nende hirmu haiguse ees kõrvaldanud, loobuvad nad üldse ravimitest. Tihti katkestatakse kuur ka kõrvalnähtude tõttu, mis enamjaolt tekivad kesknärvisüsteemist.

Teadmine, et suur osa inimesi kasutab ravimeid iseenese tarkusest lähtuvalt, arsti poole pöördunuist võtab ainult 1/3 neid ettekirjutuse järgi, teine kolmandik kasutab ebakorrapäraselt ja viimased ei võta ravimeid üldse, on väga häiriv.

Paranemiseks pole siiski oluline ainult ravimeid võtta, vaid sinna juurde peaks kuuluma tervislik toitumine ja liikumine.
Kehaline aktiivsus, (vajaduse korral) dieet, kahjulike harjumuste piiramine või nendest loobumine ja ülemäärase närvipinge ärahoidmine on tähtsam kui ravimid ise. Tavaliselt ongi just tervisliku eluviisi järgimine raskem kui rohtude õige tarvitamine.

Ravimite kõrvaltoimed selguvad pikaaegse kasutamise käigus, umbes 8-12 aasta jooksul. Mida täpsem on ravimite toime kliiniline uurimine esimestel kasutamise aastatel, seda suurem on võimalus kahju ennetada. Tänu meditsiini pidevale arengule tehakse üha kiiremaid järeldusi ravimite sobivuse kohta. Just tänu uuringutele kõrvaldatakse iga aasta müügist mõned ravimid, mida on kuni 6 aastat praktikas kasutatud ja millel on sel perioodil avastatud kahjulikud kõrvalmõjud.