Mis meid tervena hoiab? Kas me saame seda ise mõjutada?

IstockPhoto

Mis meid tervena hoiab? Kas me saame seda ise mõjutada?

Autor: Reilika Nestor 19.01.2015 kell 00:00

1000 aastat tagasi oli inimeste eluiga umbes 30 aastat ning kõigest eelmisel sajandil oli arenenud riikide elanike eesmärk elada 50-aastaseks. Tänaseks on meie oodatav eluiga peaaegu 80 aastat. 

Inimesed on aegade algusest olnud aga siiski surelikud ja seetõttu on otsitud võimalusi, kuidas peatada vananemist: lükata edasi surma või teispoolsust lausa vältida. Paljud inimesed kulutavad preparaatidele, kreemidele, tablettidele ja kes teab veel millele, tuhandeid ja tuhandeid, et vaid näida noorem, püsida noorem, elada kauem ja tervena. Kuidas Teile meeldiks aga jääda just nii nooreks nagu te praegu olete ja mitte vananeda näiteks veel järgmised 200 aastat? Missugused võimalused see annaks!

Nii uskumatu kui see ka ei tunduks, ongi teadlased avastanud igavese nooruse eliksiiri, mis peitub ühe tillukese tiigiasuka rakkudes. Ka inimeses endas pesitseb see erakordne uuenemise saladus, mille avastas üks Austraalia päritolu teadlane, Nobeli preemia laureaat Elizabeth Blackburn. Meie ajastu suurimateks hirmudeks on vananemine, stress ja vähk ning tuleb välja, et neil kõigil on midagi ühist - see on paradoksaalne ja salapärane aine, mis võib hukutada ja muuta surematuks.

Olles hakanud paremini mõistma, mis meid tervena hoiab, on inimeste eluiga kõvasti pikenenud. Kuid ajalises plaanis vananemise kõrval toimub ka bioloogiline vananemine. Bioloogiline kell „tiksub“ kõigis erinevalt, peegeldades seda, mis toimub meie elavates rakkudes.
Seda tüüpi vananemist on uurinud professor Leonard Hayflick: „Näiteks, kui vaadata ühe aastakäigu ja ühe mudeli autosid, siis te märkate, et need ei vanane ühtemoodi. Mõni vajab remonti juba alguses, teine peab remondita hämmastavalt kaua vastu. Siinkohal tuleb vahe kasutamisest, ehitusmaterjalidest, tööoskustest. Täpselt sama toimub ka bioloogiliste näitajatega, eriti inimeste puhul.“

50 aastat tagasi heitis vananemisekspert Hayflick pilgu inimmasinasse ja avastas, et meie rakkude elueal on teatud piirid. Inimkehas on umbes 100 triljonit rakku ja suurem osa neist paljuneb pooldumise teel. Mõned paljunevad päevade jooksul, teistel kulub selleks aastaid. Kuni 1960. aastani arvasid teadlased,  et kui me oskaksime rakke tervena hoida, võiksid need elada igavesti - et rakud võivad olla surematud. Kuid Leonard Hayflick tõestas, et teatud rakud paljunevad elu jooksul kõigest 50 korda, kuna nad jõuavad raku raugaikka, mil nad enam ei paljune ja lõpuks surevad. Kui Len pani rakud külmikusse, avastas ta midagi hämmastavat - neil on mälu.
Kui rakud külmikust välja võtta jätkavad nad sealt,  kus neil elutegevus külmutamisele eelnevalt pooleli jäi ja paljunevad oma 50 korda täis. Len järeldas sellest, et raku sees peab olema mingi mehhanism, mis loendab paljundusi: miski ju peab märku andma, et piir saab täis või et lõpp on käes. Kuid mis?

Inimraku sees on tuum. Tuuma sees on 23 kromosoomipaari: need on DNA pikad niidid, mis kannavad inimese geneetilist infot. Kromosoomide lõpus on DNA elemendid, mida kutsutakse telomeerideks. Neil on oluline ülesanne kaitsta DNA otsi. Ilma nende sõlmetaoliste moodustisteta laguneks kogu DNA lihtsalt laiali. Kui rakk paljuneb, ei saa ta DNAd lõpuni kopeerida. Iga paljunemisega telomeerid lühenevad. Kui telomeer muutub liiga lühikeseks, võib rakk surra. Austraalia teadlase Elizabeth Blackburni sõnul teatigi algselt DNAst kõike, kuid selle ajani ei teatud DNA lõpust midagi.

Elizabeth alustas telomeeri uurimist 1975. aastal. 1980ndatel elas ta San Franciscos ja avastas koos geneetik Jack Szostakiga, et telomeeri pikenemine toimus mitmes liigis. 1984. aastal ühines geneetikamaailmas toimuva jahiga doktorant Carol Greider. Nad teadsid, et tasakaalustamaks telomeeride lühenemist iga raku paljunemise ajal peaks miski telomeere pikendama, kuid esimese läbimurdeni jõudmine võttis aega 9 kuud. Suur läbimurre saabus 1984. aastal jõulupühade ajal. Jahmatavalt röntgenpildilt oli selgelt näha kuuekordne redel. Teadlased olid leidnud ensüümi katalüsaatori, mis hoidsid telomeere pikana ja lasi rakul lõputult paljuneda. Nad nimetasid selle telomeraasiks. Selle tähendus oli ülioluline ning olnud seni seletamatu. Nad olid rakkudest avastanud igavese elu saladuse, kuid ei teadnud, kas see võiks toimida ka inimkehas.

Avastatud ensüüm telomeraas muutus väga populaarseks. Rakubioloog Calvin Harley ja Carol Greider, kes seostasid telomeeride pikkust vananemisega, katsetasid ensüümi tööd 1990. aastal ka inimestega. Nad avastasid, et mida vanem on inimene, seda lühemad on tema rakkude telomeerid. See oli taas revolutsiooniline teadmine, et inimese vananemine võib väljenduda tema DNAs. Selgus, et kui telomeer on kulunud kriitilise piirini, siis tekib geneetiline ebastabiilsus. See on justkui geneetiline pomm: rakud küll ei plahvata, kuid nad surevad järjest. Kui telomeerid lühenevad ja rakud jõuavad oma lõpule, vananeme ka meie. Ehk et kui lõpevad rakud, lõppevad ka inimesed.

Rakubioloog Michael West asus uurima, kas rakkude (ja seeläbi ka inimeste) vananemist annab peatada. Alustades 15-20 aastat tagasi oma uurimustööga, teadsid inimesed, et raku vananemine on seotud inimese vananemisega – mis on igati loogiline. Westi arvates on inimese vananemine rakkude vananemisega seotud umbes 80% ulatuses. Nüüd oli aga olemas võti, millega seda kella tagasi keerata.
Kas nüüd on mõeldav rääkida ka inimese surematusest? Laborirakkudest rääkides - jah. Kuid kui viia see inimkehasse, siis mõned rakud selles inimeses elavad kindlasti kauem, kuid surematuks muutumisele garantiid ei anta. Seetõttu kasutatakse surematusrakke vananemise aeglustamiseks.

Põnev on jälgida, kuidas telomeeri kasutamine hakkab toimima ja ravima vanadushaigusi. Tore, kui oleks võimalik vananemist edasi lükata nii, et võiksime surra pikaealiselt, kuid võimalikult elujõulisena. Elizabeth Blackburn annab veel lootust, öeldes, et telomeeride uurimine ei ole veel läbi: „Me pole veel teekonna lõpus.“
 

Artikli materjal:
http://et.wikipedia.org/wiki/Telomeer
(Immortal, USA 2010)
http://etv2.err.ee/videod/dok_film/3643d85e-e2f7-40ba-a240-273b4616427b