Lugeja kogemus - Preeklampsia

Lugeja kogemus - Preeklampsia

Autor: Lugeja Katrin 03.11.2015 kell 13:14

Olen õnnelik poja emme ja kuna www.femini.ee andis võimaluse jutustada oma loo, siis mõtlesin, et kirjutan sellest, mis minuga juhtus.

Sellest kõigest on nüüd möödas 2 aastat, võiks öelda isegi sellest õudusest. Olen naine, kes ei kurda, vingu ja olen leplik. Hakkasin juba 20ndast rasedusnädalast märkama, et paistetan õrnalt. Naistearsti ja ämmaemanda käest küsides, pidasid nad seda normaalseks ja kuna uriiniproov ja kõik muud näidud ja beebiga kõik korras, siis keegi ei osanud midagi karta. Asi vaibus kuidagi. Aga siiski. Eriti märkasin ma paistetust peale seda kui olin palju magusat söönud. Raseduse ajal ma olin hull magusa järgi, aga hoidsin ennast tagasi. Lõpuks hakkas asi hullemaks minema 36ndast rasedusnädalast ja ikka nii hullult, et ma ei saanud enam liikuda, vedelesin kodus. Nii paha oli olla. Lõpuks kui saabus minu jaoks tippude tipp hetk. 37+2 rasedusnädal. Ma olin paistes, nägemine oli hägune, pea käis ringi, süda puperdas, püsti tulles valutasid kõik kohad, selline tunne, nagu jalgu polekski all. Ja paistetus oli üle keha. Käed, jalad, nägu, keha, põlved. Ühesõnaga kõik. Kannatasin ka selle olukorra ära ja vandusin, et kui hommikuks pole üle läinud helistan arstile ja küsin mida teha. Öö oli põrgu. Ma ei söönud ei eelmine päev mitte midagi ega ka järgmisel päeval. Vesi ja tee. Nutt oli kurgus. Lõpuks helistasin arstile, et mida ma teen. Ta soovitas koheselt pöörduda kontrolli ja leidis analüüsideks aja. Millest selguski, et mul on uriiniproov korrast ära. Kõik oli kuidagi nii valesti ja nii halvasti. Vererõhk kõrge, verenäidud, uriniiproov korrast ära. Ja see kõik tuli nagu ma ei tea kust. Diagnoos preeklampsia. Mind pandi haiglasse jälgimisse, aga olukord ei paranenud ning otsustati sünnitus esile kutsuda. Tehti süst, et last ette valmistada sünniks. Valutasin terve päeva ja ei mitte midagi. Ei mingitki märki, et mul võiks laps ära sündida. Järgmiseks hetkeks teatati, et tehakse keiser. Oli sel hetkel rõõmus, et peaasi, et beebiga midagi ei juhtuks. Nutsime mõlemad mehega. Olime nii meeleheitel, et jube. Last nägin alles järgmisel päeval, kuna ta oli intensiivis. Ikkagi enneaegne laps ja keiser ja minu preeklampsia. Saime alles nädalaga koju, kuna beebi oli ka kollane. Aga seda õnne ja rõõmu peale sellist solgutamist ei oska keegi ette kujutada ja ei soovi iialgi kellelegi.

Loo moraal kallid naised - Teie tervis, Teie beebi, Teie elu. Võidelge selle eest ja minge kohe kontrolli või helistage arstile oma murega. See võib päästa teid ja teie pisikest. Ennem karta kui pärast kahetseda. Kannatada pole mõtet.

Katrin

LOE LISAKS "Raskustunne, paistetus raseduse ajal! Miks? Mida küll teha, kas on muretsemiseks põhjust?"