Kuidas tulla toime ravimimürgitusega?

IStockPhoto

Kuidas tulla toime ravimimürgitusega?

Autor: Reilika Nestor 30.12.2014 kell 00:00

Iga inimene peab omama elementaarseid teadmisi sellest, kuidas ägeda mürgituse korral tegutseda. Mõne mürgi toime võib avalduda kohe pärast organismi sattumist, teistel aga peiteaja möödumisel. Peiteaeg võib olla umbkaudu 6-10 tundi (äge mürgitus) või hoopiski päevadepikkune (krooniline mürgitus). Seepärast tuleb ägeda mürgituse puhul abinõud tarvitusele võtta otsekohe, mitte jääda ootama esimest mürgitusnähtude ilmnemist.

Mürgituse intensiivsus ja iseloom oleneb eelkõige mürgi eripärast, aga ka inimese east, soost, tervislikust seisundist, kehakaalust, mao täitumusest (täitunud maos ühineb osa suu kaudu sisse võetud mürgist toitainetega).
Mürk võib kutsuda esile limaskesta ärrituse, mille tulemuseks on oksendamine. Oksendamisel võib mürk iseeneslikult maost peaaegu täielikult eemalduda.

Mürgi intensiivsus oleneb mürgi lahustuvusest. Lahustunud mürk on märksa tugevama toimega. Kõige suurem tähtsus on ajal – mida kiiremini saab kannatanu esmaabi ja ravi, seda lootusrikkam on tervenemise prognoos.
Väga tähtis on viivitamatu ja taktikaliselt õige tegevus abi osutamisel. Üldised vältimatu abi põhimõtted on sarnased kõigi ägedate mürgituste korral.

• Organismi elutähtsate funktsioonide – hingamise ja vereringe – säilitamine ja toetamine. Eriti suurt tähelepanu vajab teadvusetu isik. Haige pea peaks olema kuklast sirutatud. Transportimisel hoitakse haiget külili või kõhuli, et vältida okse ning passiivselt neelu valgunud maosisu sattumist hingamisteedesse. Kui hingamine on pidurdunud, tuleks teha kunstlikku hingamist. Sageli kaasneb mürgitusega eksotoksiline šokk, millele võivad lisanduda seedehäired. Südameseiskumise korral tuleb alustada südame massaažiga. Teadvusetu isik tuleb kiiresti toimetada lähimasse esmaabipunkti või kutsuda kiirabi.

• Mürgi edasise organismi imendumise vältimine ja imendunud mürgi organismist väljumise kiirendamine. Suukaudse mürgituse korral on kõige targem tühjendada magu oksendamise teel, kui vähegi võimalik. Kõige sagedamini kasutatakse oksevahendina leiget seebivett (sõrmeotsa suurune tükk seepi või paar tilka vedelat seepi klaasi vee kohta). Sellega ärritatakse keelepära. Eelnevalt võib haigele anda leiget keedusoolalahust, mis takistab mürgi sattumist peensoolde ja mõjub samuti oksendamist soodustava vahendina. Protseduuri korratakse seni, kui maoloputusvesi ehk okse on puhas. Kõige põhjalikumalt saab magu tühjendada jämeda sondiga läbiviidud maoloputuse abil, mida on võimalik teha vaid meedikutel. Kui maoloputus on ägeda söögitoru ärrituse pärast vastunäidustatud, antakse patsiendile lahtistit. Sondiga suunatakse makku naatrium- või magneesiumsulfaati. Riitsinusõli ei ole sobiv, sest paljud mürgid lahustuvad õlis ja nendega imendumine võib kergeneda.

• Mürgi kahjustamine vastumürgiga. Selleks tuleb mürgitatud inimesele anda lubjavett iga 5-10 minuti järel. Leelismürgitustel tuleb aga anda juua 1%- list sidrunhappelahust. Hiljem antakse limaskesta haavade ravimiseks rasvu, õlisid või toorest muna.

• Muu vajalik ravi vastavalt abivajaja seisukorrale. Esmaabi tuleb anda juba sündmuskohal, kuid parim on haige transportida edasi raviasutusse spetsialistide hoole alla.